25.01.2011 – jeep safari

Eile juhtus siis niimoodi, et astusime sisse ühte turismibüroosse, et üritada broneerida pileteid Caracasesse. Täitsa õnnestus. Firmaks oli Magic Tours and Travels, mis esmapilgul jättis täitsa normaalse mulje. Tüüp rääkis puhtalt inglise keelt ja sain tema käest neljapäevaks 260 bolivari eest päevase snorgeldamistuuri lähedal asuvatele Los Frailes saartele. Lennukipileti osas saab pärast raporteerida, et kas ikka töötas.

Lisaks sellele asus ta ääri veeri uurima, et mis meil plaanis muidu teha on. Meil oli plaanis autorent järgmiseks päevaks. Seega tüüp hakkas kohe rääkima sellisest võimalusest nagu Jeep Safari, mis pidi endast kujutama päevast saare tuuri džiibiga. Me olime äärmiselt skeptilised, mõtlesime, et nagunii ei taha, aga las räägib – äkki mainib veel mõnda kohta, millest me teadlikud ei ole. Jeep safari hind oli 260 bolivari näkku, ehk 520 bolivari kahe peale. Tüüp aga hakkas hoopis kokku arvutama, et palju maksab autorent, tema pakkus, et umbes 350 raha, lisaks paadituur mangroovisoos 250 raha ja sai juba kokku 600 bolivari. Tegelikult need summad olid natukene ülepakutud, aga meile avaldas muljet, lisaks oli hinnas lõunasöök ja piiramatu hulk jooke. Seega suutiski ta meile tuuri pähe määrida :)

Mingi imelik teema on – õhtul kui söömas käisime, sattusime juba teist korda täpselt samasse restorani, kus peale meie oli ainult veel üks seltskond – teised eestlased.

Järgmine hommik olime ilusti kell 9.00 valmis ja ilus landcruiser vurises ette. Tüüp roolis rääkis normaalset inglise keelt ja teates, et eestlasi on siin metsikult. Lisaks sellele seletas ta, et Venetsueela on rikas maa ja edukas maa, riigil on aga ainult üks suur gigantne probleem – selleks probleemiks oli muidugi Chavez :)

Võtsime ühest teisest hotellist peale ühe väikese lapsega pere ja kuskilt kaugemalt ka ühe vanema paarikese. Meie autos oli igal juhul päris mõnusalt ruumi kui võrrelda mõne teise tuuriautoga. Esimesena külastasime pealinnas (saare n-ö osariigi pealinnas) asuvat Castillo de Santa Rosa kindlust, mis oli kunagi ehitatud piraadirünnakute vastu. Meie mõistes oli tegu küllaltki väikese kindlusega, mida nagu lossiks hüüda ei anna. Ega tegelikult Lõuna-Ameerika pole vist eriline koht Euroopa arhitektuuri ja ajaloopärandi fännidele :)

Seejärel suundusime uurima ühte väikest valget kirikut, mis vist peaks olema Margarita spirituaalne keskus ja koht, kus Oruneitsi (Virgen del Valle) asub. Ilus väike kirik, aga eriti ilma lisainfota oli selline 5-minutiline külastus, mis muidugi meie religioossematele reisikaaslastele osutus lausa 30 minutiliseks külastuseks.

Siiski, olime esimene auto, kes minema sai, seega läks meil küllaltki hästi. Edasi suundusime kahe saare (Margarita ja praeguseks Margaritaga kokku kasvanud Macanao) keskkohta, kus asuvad mangroovisood. Suure mootorpaadi mürina taustal tiirutasime kanalites, seega ilmselgelt me palju faunat ei näinud. Samas sõit oli kena (eriti kui varem ei ole mangroovisoos käinud). Nägime punaseid meritähti ja trompetkalu. Lindudest olid kohal haigur, pelikanid ja veel mõned, keda meil ise tuvastada ei õnnestunud. Kui omal käel tulla, siis maksaks 30 minutiline paadisõit (6-le) 140 bolivari, tunnine aga 170 bolivari.

Peale mangroovisoo külastamist sõitsime Macanao saare ossa, et jõuda välja kõige kaugemasse tippu Playa Puntas Arenasesse, kus sõime lõunaks värskelt küpsetatud kala. Muide, autojuht hoolitses selle eest, et pidevalt kõik reisijad saaks jääkülma või pooleldi jäätunud õlut.

Peale lõunat oli aeg väikeseks rannapausiks, kuigi rand oli ilus, siis oli ta halastamatult varjuvaene. Isegi omatehtud päikesekatted ei suutnud täielikku varju pakkuda. Tutvusime ka kohaliku papagoi ja ahviga. Vaene ahv oli paela otsas (umbes nagu ketis koer), papagoidest ühel aga tundusid tiivad kärbitud olevat (teine lendas ringi ja tõi oma paarilisele süüa).

Pärastlõunal hakkasime tagasi suunduma mõõda saare teist kallast. Arvasime, et tuleb midagi nimele vastavat (jeep safari), aga suurim pingutus, mida auto tegema pidi oli külatänavalt maantee peale sõitmine, mis oli tõesti natukene rohkem kaldu ja mudasem kui muidu. Samas Macanao poolsaar oli ka suhteliselt asustamata ja peale paari väikese küla ja randade sealt suurt midagi ei tundunud olevat.

Tagasiteel tegime peatuse kohas, kui sai Coco Locot – päris naturaalset kookost rummi ja kaneeliga. Tasub kindlasti proovida.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Juangriego kanti, kus ühe lähedalasuva mäe otsast vaatasime päikeseloojangut. Päikeseloojang oli muidu ilus, aga kahjuks päike loojus Macanao poolsaare taha, mitte otse merre.

Päikeseloojang oli kella 6 paiku, seega tagasi Playa El Aguale jõudes kartsime, et süüa ei saagi. Õnneks ei osutunud see info tõeks ja La Isla oli päris lahti veel. Hinnad on Margarital küllaltki kallid – näiteks minu mereannipasta maksis 95 bolivari – kuid see eest portsud on meeletud. Ma oleks 1/3 oma portsust söönuks saanud. Samas õnnestus mul kindlaks teha, et täitsa okei on ülejäänud praad kaasa küsida, kui kõike ära süüa ei jõua. Pakitakse ilusti kaasa ja tundub, et see on siin ka levinud komme.

Ahjaa, raha sai ka vahetada tuurikorraldaja putkas. 8 bolivari dollari eest, mis peaks vist suht okei olema :)

24.01.2011 – asjalik päev

Ilm on kahtlaselt pilves ja tuuline, täna nagu väga ei olegi rannailm. Muide siin on kuradi palju moskiitosid, seega sääsetõrje kaasa!

Täna üritame netti minna ja seejärel bookida homseks auto, mida me tegelikult nagu juba eile tegime. Kolmapäeval tahan minna sorgeldama.

Toredad putukad lehel :)

Minu kohalik number on: +58 41 27 36 02 48, aktsepteerib sõnumeid ja nõustub kõnet vastu võtma. Helistamine lubatud mitte enne kui 14.30 Eesti aja järgi (üldiselt pole mõtet helistada, kui ise just Venetsueelas ei ole).

Katrinile vihjeks, et üldiselt peaks 23.30 minema Helsingi sadamast (seal kus bussipeatus on väljas, kõige kaugemalt servast sadama poolt vaadates) buss Tamperesse, mille esimene peatus väljaspool Helsingit on Vantaa lennujaam. Igaks juhuks kontrolli üle.

23.01.2011 - rannapäev

Peaks olema vist pühapäev, seega on avatud veel vähem kohti kui tavaliselt. Isegi paar turistidele suunatud putkat on kinni ja restoranid on mitmes kohas avatud tunni või kaks vähem.

Alustame seekord hommikut rannaga, mulle tundub, et ma olen ikka kole valge, seega määrin ennast 20-se kaitsekreemiga sisse ja vean rannatooli hoolega päikese kätte. Rand on suunaga itta, seega võiks eeldada, et kella kümnest hommikul paistab päike ilusti merelt. Reaalselt on päike aga otse peakohal ja lisaks päikesevarjule takistab päikese randa jõudmist ka palmimeri. Mul igal juhul õnnestub siiski saada koht päikese käes eesmärgiga pruunistuda.

Lained on natukene väiksemad kui varem, kuid sügavamale minnes (noh nabani), löövad lained ikka ilusti üle pea. Rannast tulles selgub, et olen suutnud ära kõrvetada ühe päikesepoolse käe. Natukene hiljem selgub ka, et ülejäänud keha on natukene punakates toonides (kuid mitte tapvalt roosa). Teen järelduse, et 20 faktor päikese käes lõputult ei kaitse.

Külmkapist leian sellise mõnusa liitrise kannu, kuhu sisse saab Cuba Libret teha. Mõeldud – tehtud.

Ega sellistest puhkusepäevadest väga kirjutada midagi ei olegi, lihtsalt selline, n-ö tšill.

Õhtust sööme seekord hotelli vastas asuvas restoranis La Vela. Pakutakse suurt paellat, riisi liha ja mereandidega. Päris hea. Kuigi võiks arvata, et sellisest suurest vaagnatäiest võiks söönuks saada 4, siis kahele näljase jaoks on täpselt paras. Ongi tegelikult jama, et kui hommikust süüa kell 8-9, siis lõunat võiks süüa alates 14.00st. Samas siis peaks õhtust sööma miski 19-20, aga selleks ajaks on kõik restoranid kinni. Seega ongi mõttekas ühendada lõuna- ja õhtusöök selliseks suureks vahepealseks söömaajaks.

Öösel hakkavad kõrvaltoas olevad itaallased metsikult lärmama. Väga tüütu – ma saan aru, et nad on lõpuks leidnud endale naissoost kaaslased, aga see ei ole põhjus ju miks kell 4 öösel niimoodi lällata.

Lisaks selle tuleb vinge padukas – lühiajaliselt, aga tugevalt.

22.01.2011 - mereannid

Jõle raske on ette kujutada, et kuskil on hetkel talv ja lund sajab. Päriselt ka. Meie magasime ilusti kella kaheksani ja suundusime seejärel hommikust sööma – mõned singisaiad, puuviljad ja kohv oli igati sobiv algus päevale. Jalutasime natukene „linnas“ ja üritasime leida mulle uusi bikiine, mis osutus täiesti lootusetuks ürituseks. See-eest ühe palmidega tassi sai. Jube palju on neid vendi, kes tassivad ehteid või päikseprille stendiga kaasas ja üritavad sulle maha ärida. Tüütu võitu.

Randa siirdusime pärastlõunal, et igaks juhuks mitte väga ära põleda. Ujuda ei saanud endiselt, tundub, et see siin ongi selline tuuline rand (otse mere suunas ju ka).

Lõuna / õhtusööki läksime seekord sööma varakult – kella neljast – et jõuaks ikka ära süüa enne kui koht kinni pannakse. Valikuks osutus La Isla nimelisse kohta, kus seekordseks valikuks osutus special mereannivalik ehk koka soovitus nr. 1. Seda pakutakse alates 2-le inimesele, tuuakse lauda selline suur ilus vaagen erinevate mereandide ja kaladega. Oli igati maitsev ja hea, väikseks puuduseks oli võib-olla see, et lisandiks olid millegi pärast friikartulid (noo kuulge, kes sööb kartulit mereandidega eksole). Samas mereande oli palju ja nad olid maitsvad. Kõrvale Tšiili valge vein. Tundub, et veinivalikut neil väga ikka ei ole, alati on see sama vana hea tšiili.

Kella 6st oli pime, seega mõistlikuks otsuseks oli haarata poest veel pudel veini ja ronida võrkkiike.

21.01.2011 – Playa El Agua

Hommikul ärkame talumatu lärmi peale, mis kostub retseptsioonist. Ega meil suuremat plaani Porlamari jääda polegi, seega pakime kotid kokku ja seame sammud Playa El Agua bussipeatuse suunas. Buss on alles pooltühi, kuid täitub kiiresti järgmise 10 minuti jooksul. Porlamari liiklus ei ole väga ahvatlev auto rentimiseks, seega otsustame, et siia tagasi rendiautoga tulla pole mõtet.

Sõit Playa El Aguale võtab aega umbes 30 minutit mõne väiksema ummikuga. Asume rahulikult jalutama mööda maanteed (mis on rannaga paralleelne), et leida endale sobiv hotell. Tauno ideeks on Coco Paraiso, seega ta keeldub midagi muud enne vaatamast. Selgub, et Coco Paraiso on linnaksese tagumises otsas, kuid täiesti saadaval. Toa hinnaks on 400 bolivari (kõrghooaja hind, veebruaris oleks juba 350). Selle eest saab mõnusa toakese korraliku vannitoaga, hommikusöögi ja rannatoolide ja varju kasutamise kolmes erinevas kohas rannal. Muidugi väike bassein ja puhkeala on majutusel endal ka, aga kes ikka basseini ääres tahab vedeleda, kui meri siinsamas. Mulle tundub hind veidi kallis, kuid arvestades, et hinnas on nii hommikusöök kui päikesevarjud, siis ei olegi nii halb diil (päikesevarjud ja toolid eraldi võttes oleks 80-100 bolivari).

Jalutasime natukene „linnas“, mis koosneb põhimõtteliselt restoranide ja putkade jadast ning hotellidest teisel pool teed. Lõunaks sõime pastat suvalises kohas, kus toidu valmistamine võttis umbes tunni. Seejärel uurisime kohaliku netti (6 bolivari tund) ja otsisime üles korraliku supermercado, mis asus natukene kaugemal rannast – n-ö põhimaantee ääres. Liiter korralikku Venetsueela rummi maksab 47 bolivari, pudel Smirnoff Ice-i 6 bolivari ja vein 21 bolivari. Paki kohalikku kohvi saab kätte 49 bolivariga.

Jalutasime tagasi hotelli ja teel tutvusime autorendi hindadega – pakuti midagi pisikest 260 bolivari eest, mis tundus igati mõistlik. Hotelli eeliseks on ka korralik külmkapp ja võrkkiiged toa ees. Külmkapp on hea jookide külmas hoidmiseks, kiiges on aga hea neid tarbida.

Pärastlõunal läksime randa. Meri on küllaltki tuuline, ujuda väga ei anna, ainult lainetest üle hüpata. Samas selline mõnus, palmid on, tuul on. Muidugi El Faro rand oli natukene kenam. Iga natukese aja tagant tüütas meid mingi tüüp, kes tahtis müüa ehteid/riideid vms.

Arbuusimahl :)

Õhtul läksime hange õhtusöögiga – selgub, et kell 6 õhtust süüa on liiga hilja. Enamus kohti olid ammu suletud ja pimedad. Ja seejuures oli tegu reede õhtuga. Leppisime teeäärse burgeri / hot dogiga ja siirdusime rummi dieedile võrkkiiges.

20.01.2011 – laevasõit Margaritale

Hommikul õnnestus meil magada tervelt kella kaheksani, mis oli juba omaette saavutus. Eelmisel päeval olime uurinud, et mis kell võiks laev minna Margaritale (Internetist) ja olime teada saanud, et laev läheb kell 14.45. Otsustasime siiski hotellist üle küsida ja onu helistas ja teatas, et laevad lähevad kell 12 ja kell 16. Seega kella 11.00 pakkisime asjad kokku ja suundusime sadamasse, et teada saada, et laev läheb siiski 14.45. Väga tüütu, aga me ei hakanud tagasi linna ka minema. Vahemärkusena, kui ainus asi, mida siin riigis telefoniks võib kutsuda, on Blackberry, siis inimeste ainuvõimalikud riided on Tommy Hilfiger või Lacoste. Ja inimesed on ikka tõesti ülekaalulised.

Pilet Margaritale maksab turistiklassis 80 bolivari, piletit ostes peab näitama passi. Kuskil kaks tundi enne laeva väljumist saab hakata tegema check-in’i, st üks onu lööb sulle pileti peale confirmado, mingit infot selle kohta ei ole, aga korraga hüppasid kõik inimesed püsti ja võtsid järjekorda, eks ma siis ka uurisin.

Laev väljub graafikust 15 minutit hiljem, kuid pole hullu. Tüütu on see, et kõik sunnitakse jääkülma salongi. Mina hiilin siiski alguses VIP klassi rõdule ja hiljem turistiklassi rõdule. See hetk, kui lähen salongist päikseprille tooma, lukustatakse uks, et ma enam välja tagasi ei saaks. Kampsun on abiks talumaks kohutavat jäist külma.

Jõuame Margaritale peale viit. Ignoreerime taksopakkujaid ja suundume otse kohaliku bussi peale, mis suudab ennast täis koguda umbes 10-15 minutiga. Siin väljuvad bussid ainult siis, kui kõik kohad on täis.

Porlamari jõuame juba pimedas ja otsustame mitte edasi Playa El Aqua-le liikuda, mis on igati õige tegu arvestades, et hotellid sulguvad õhtu saabudes nagu ka kõik muud asutused. Otsime natukene aega hotelli, sest esimesed ette jäävad hotellid on alla igasugust inimlikku arvestust. Valime LP järgi vaikse hotelli, mis osutub äärmiselt lärmakaks (aga mida sa 120 bolivari eest ikka tahad). Sööma läheme kohalikku kohta, mis pidi kohalike seas populaarne olema. Portsud on megasuured – mul mereannipasta ja Taunol steik. Steik on nii suur, et sellest jõuab vaevu poole ära süüa. Kõrvale mõnus kohalik punane vein.

19.01.2011 – Playa Colorado

Ma ei olnud veel päris maha matnud lootust leida firmat, kes pakuks päevaseid paadituure, kuid kui meil endiselt ei õnnestunud midagi leida, muutus olukord selles osas küllaltki lootusetuks. Sõime traditsioonilise hommikusöögi ning sadamasse jõudes selgus, et ka seekord pakutakse Playa el Farot, kuhu me uuesti küll minna ei tahtnud. Teisele saarele minna tahtjaid oli vähe, ainult 5 inimest, seega oleks meil tulnud tükk aega oodata. Oodata me aga väga ei viitsinud, seega otsustasime minna tee-äärsesse randa maismaal – Playa Coloradosse. Selleks kõndisime bussijaama ning ronisime mikrobussi peale, mis startis suunal Santa Fe (bussijaama kõrvalt, 7 bolivari). Peale 30 minutilist sõitu kurvilistel teedel hakkasid esimesed palmidega kaetud rannad paistma. Lõbustust pakkus kohalik jutlustaja, kes luges tervele bussile ette lõike piiblist.

Playa Colorado tundus täitsa tore koht, 50 bolivari eest sai kaks tooli ja päikesevarju. Meri oli sinine, liiv kollane ja terve rand oli paksult kaetud koertega. Esimest korda nägime ka valgeid inglise keelt rääkivaid turiste peale lennujaama. Siiski ei saa öelda, et rahvast oleks palju olnud, enamik olid kohalikud ning terve ranna peale oli võib-olla paarkümmend inimest (ja rand oli pikk ja lai). Tundub, nagu Venetsueela oleks jumala… või st turistide poolt täiesti hüljatud maa. Vahepeal tuli üks tore onu ja pakkus meile austreid proovida – värsked, elusad, otse korjatud koos rohke laimiga. Maitse oli kahtlane, seega me siiski suuremat kogust osta ei otsustanud.

Pelikan ja tema paat :)

Playa Colorado

Seekord jäime randa natukene vähemaks ajaks – eelmise päeva põletused andsid veel tunda. Tagasi minnes oli bussijuht tõeline ralliäss võttes kurve kuristiku kohal sellise enesekindlusega, et tal endal oleks ka pidanud kole hakkama. Mina muide, olen natukene haige, kurk on kuradi valus. See on ilmselt nendest konditsioneeridest, mis igal pool huugavad (noo tõesti, kui kohalikele külm nii väga meeldib, koligu Eestisse).

Tagasi tulles olime tunnikese netis (6 bolivari/tund) ja sõime seekord hiinakas. Hiina kohal oli „päris pandav hiina tibu“, nagu Tauno kommenteeris, kes üritas vägisi purssida inglise keelt ja tahtis meiega sõbraks saada. Söök see-eest oli tunduvalt parem kui eelmistel päevadel söödu. Seekord varusime õhtuks rummi, mida juua hotelli rõdul. Väga naljaks, kui väike pudel rummi maksab 30 bolivari ja coca on 15 bolivari – nagu hinnasuhted ei ole üldse paigas. Rumm oli see-eest suurepärane, sellist võiks meil Eestiski saada olla. Rõdul ajasime juttu Jamaica turistiga, kes rääkis, et Venetsueelal ja Jamaical on suurepärased sotsialistlikud suhted ja talle meeldib väga reisida Venetsueelas.

Õhtu mööduski põhilistelt rummi tähe all :)