25.01.2011 – jeep safari

Eile juhtus siis niimoodi, et astusime sisse ühte turismibüroosse, et üritada broneerida pileteid Caracasesse. Täitsa õnnestus. Firmaks oli Magic Tours and Travels, mis esmapilgul jättis täitsa normaalse mulje. Tüüp rääkis puhtalt inglise keelt ja sain tema käest neljapäevaks 260 bolivari eest päevase snorgeldamistuuri lähedal asuvatele Los Frailes saartele. Lennukipileti osas saab pärast raporteerida, et kas ikka töötas.

Lisaks sellele asus ta ääri veeri uurima, et mis meil plaanis muidu teha on. Meil oli plaanis autorent järgmiseks päevaks. Seega tüüp hakkas kohe rääkima sellisest võimalusest nagu Jeep Safari, mis pidi endast kujutama päevast saare tuuri džiibiga. Me olime äärmiselt skeptilised, mõtlesime, et nagunii ei taha, aga las räägib – äkki mainib veel mõnda kohta, millest me teadlikud ei ole. Jeep safari hind oli 260 bolivari näkku, ehk 520 bolivari kahe peale. Tüüp aga hakkas hoopis kokku arvutama, et palju maksab autorent, tema pakkus, et umbes 350 raha, lisaks paadituur mangroovisoos 250 raha ja sai juba kokku 600 bolivari. Tegelikult need summad olid natukene ülepakutud, aga meile avaldas muljet, lisaks oli hinnas lõunasöök ja piiramatu hulk jooke. Seega suutiski ta meile tuuri pähe määrida :)

Mingi imelik teema on – õhtul kui söömas käisime, sattusime juba teist korda täpselt samasse restorani, kus peale meie oli ainult veel üks seltskond – teised eestlased.

Järgmine hommik olime ilusti kell 9.00 valmis ja ilus landcruiser vurises ette. Tüüp roolis rääkis normaalset inglise keelt ja teates, et eestlasi on siin metsikult. Lisaks sellele seletas ta, et Venetsueela on rikas maa ja edukas maa, riigil on aga ainult üks suur gigantne probleem – selleks probleemiks oli muidugi Chavez :)

Võtsime ühest teisest hotellist peale ühe väikese lapsega pere ja kuskilt kaugemalt ka ühe vanema paarikese. Meie autos oli igal juhul päris mõnusalt ruumi kui võrrelda mõne teise tuuriautoga. Esimesena külastasime pealinnas (saare n-ö osariigi pealinnas) asuvat Castillo de Santa Rosa kindlust, mis oli kunagi ehitatud piraadirünnakute vastu. Meie mõistes oli tegu küllaltki väikese kindlusega, mida nagu lossiks hüüda ei anna. Ega tegelikult Lõuna-Ameerika pole vist eriline koht Euroopa arhitektuuri ja ajaloopärandi fännidele :)

Seejärel suundusime uurima ühte väikest valget kirikut, mis vist peaks olema Margarita spirituaalne keskus ja koht, kus Oruneitsi (Virgen del Valle) asub. Ilus väike kirik, aga eriti ilma lisainfota oli selline 5-minutiline külastus, mis muidugi meie religioossematele reisikaaslastele osutus lausa 30 minutiliseks külastuseks.

Siiski, olime esimene auto, kes minema sai, seega läks meil küllaltki hästi. Edasi suundusime kahe saare (Margarita ja praeguseks Margaritaga kokku kasvanud Macanao) keskkohta, kus asuvad mangroovisood. Suure mootorpaadi mürina taustal tiirutasime kanalites, seega ilmselgelt me palju faunat ei näinud. Samas sõit oli kena (eriti kui varem ei ole mangroovisoos käinud). Nägime punaseid meritähti ja trompetkalu. Lindudest olid kohal haigur, pelikanid ja veel mõned, keda meil ise tuvastada ei õnnestunud. Kui omal käel tulla, siis maksaks 30 minutiline paadisõit (6-le) 140 bolivari, tunnine aga 170 bolivari.

Peale mangroovisoo külastamist sõitsime Macanao saare ossa, et jõuda välja kõige kaugemasse tippu Playa Puntas Arenasesse, kus sõime lõunaks värskelt küpsetatud kala. Muide, autojuht hoolitses selle eest, et pidevalt kõik reisijad saaks jääkülma või pooleldi jäätunud õlut.

Peale lõunat oli aeg väikeseks rannapausiks, kuigi rand oli ilus, siis oli ta halastamatult varjuvaene. Isegi omatehtud päikesekatted ei suutnud täielikku varju pakkuda. Tutvusime ka kohaliku papagoi ja ahviga. Vaene ahv oli paela otsas (umbes nagu ketis koer), papagoidest ühel aga tundusid tiivad kärbitud olevat (teine lendas ringi ja tõi oma paarilisele süüa).

Pärastlõunal hakkasime tagasi suunduma mõõda saare teist kallast. Arvasime, et tuleb midagi nimele vastavat (jeep safari), aga suurim pingutus, mida auto tegema pidi oli külatänavalt maantee peale sõitmine, mis oli tõesti natukene rohkem kaldu ja mudasem kui muidu. Samas Macanao poolsaar oli ka suhteliselt asustamata ja peale paari väikese küla ja randade sealt suurt midagi ei tundunud olevat.

Tagasiteel tegime peatuse kohas, kui sai Coco Locot – päris naturaalset kookost rummi ja kaneeliga. Tasub kindlasti proovida.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Juangriego kanti, kus ühe lähedalasuva mäe otsast vaatasime päikeseloojangut. Päikeseloojang oli muidu ilus, aga kahjuks päike loojus Macanao poolsaare taha, mitte otse merre.

Päikeseloojang oli kella 6 paiku, seega tagasi Playa El Aguale jõudes kartsime, et süüa ei saagi. Õnneks ei osutunud see info tõeks ja La Isla oli päris lahti veel. Hinnad on Margarital küllaltki kallid – näiteks minu mereannipasta maksis 95 bolivari – kuid see eest portsud on meeletud. Ma oleks 1/3 oma portsust söönuks saanud. Samas õnnestus mul kindlaks teha, et täitsa okei on ülejäänud praad kaasa küsida, kui kõike ära süüa ei jõua. Pakitakse ilusti kaasa ja tundub, et see on siin ka levinud komme.

Ahjaa, raha sai ka vahetada tuurikorraldaja putkas. 8 bolivari dollari eest, mis peaks vist suht okei olema :)

24.01.2011 – asjalik päev

Ilm on kahtlaselt pilves ja tuuline, täna nagu väga ei olegi rannailm. Muide siin on kuradi palju moskiitosid, seega sääsetõrje kaasa!

Täna üritame netti minna ja seejärel bookida homseks auto, mida me tegelikult nagu juba eile tegime. Kolmapäeval tahan minna sorgeldama.

Toredad putukad lehel :)

Minu kohalik number on: +58 41 27 36 02 48, aktsepteerib sõnumeid ja nõustub kõnet vastu võtma. Helistamine lubatud mitte enne kui 14.30 Eesti aja järgi (üldiselt pole mõtet helistada, kui ise just Venetsueelas ei ole).

Katrinile vihjeks, et üldiselt peaks 23.30 minema Helsingi sadamast (seal kus bussipeatus on väljas, kõige kaugemalt servast sadama poolt vaadates) buss Tamperesse, mille esimene peatus väljaspool Helsingit on Vantaa lennujaam. Igaks juhuks kontrolli üle.

23.01.2011 - rannapäev

Peaks olema vist pühapäev, seega on avatud veel vähem kohti kui tavaliselt. Isegi paar turistidele suunatud putkat on kinni ja restoranid on mitmes kohas avatud tunni või kaks vähem.

Alustame seekord hommikut rannaga, mulle tundub, et ma olen ikka kole valge, seega määrin ennast 20-se kaitsekreemiga sisse ja vean rannatooli hoolega päikese kätte. Rand on suunaga itta, seega võiks eeldada, et kella kümnest hommikul paistab päike ilusti merelt. Reaalselt on päike aga otse peakohal ja lisaks päikesevarjule takistab päikese randa jõudmist ka palmimeri. Mul igal juhul õnnestub siiski saada koht päikese käes eesmärgiga pruunistuda.

Lained on natukene väiksemad kui varem, kuid sügavamale minnes (noh nabani), löövad lained ikka ilusti üle pea. Rannast tulles selgub, et olen suutnud ära kõrvetada ühe päikesepoolse käe. Natukene hiljem selgub ka, et ülejäänud keha on natukene punakates toonides (kuid mitte tapvalt roosa). Teen järelduse, et 20 faktor päikese käes lõputult ei kaitse.

Külmkapist leian sellise mõnusa liitrise kannu, kuhu sisse saab Cuba Libret teha. Mõeldud – tehtud.

Ega sellistest puhkusepäevadest väga kirjutada midagi ei olegi, lihtsalt selline, n-ö tšill.

Õhtust sööme seekord hotelli vastas asuvas restoranis La Vela. Pakutakse suurt paellat, riisi liha ja mereandidega. Päris hea. Kuigi võiks arvata, et sellisest suurest vaagnatäiest võiks söönuks saada 4, siis kahele näljase jaoks on täpselt paras. Ongi tegelikult jama, et kui hommikust süüa kell 8-9, siis lõunat võiks süüa alates 14.00st. Samas siis peaks õhtust sööma miski 19-20, aga selleks ajaks on kõik restoranid kinni. Seega ongi mõttekas ühendada lõuna- ja õhtusöök selliseks suureks vahepealseks söömaajaks.

Öösel hakkavad kõrvaltoas olevad itaallased metsikult lärmama. Väga tüütu – ma saan aru, et nad on lõpuks leidnud endale naissoost kaaslased, aga see ei ole põhjus ju miks kell 4 öösel niimoodi lällata.

Lisaks selle tuleb vinge padukas – lühiajaliselt, aga tugevalt.

22.01.2011 - mereannid

Jõle raske on ette kujutada, et kuskil on hetkel talv ja lund sajab. Päriselt ka. Meie magasime ilusti kella kaheksani ja suundusime seejärel hommikust sööma – mõned singisaiad, puuviljad ja kohv oli igati sobiv algus päevale. Jalutasime natukene „linnas“ ja üritasime leida mulle uusi bikiine, mis osutus täiesti lootusetuks ürituseks. See-eest ühe palmidega tassi sai. Jube palju on neid vendi, kes tassivad ehteid või päikseprille stendiga kaasas ja üritavad sulle maha ärida. Tüütu võitu.

Randa siirdusime pärastlõunal, et igaks juhuks mitte väga ära põleda. Ujuda ei saanud endiselt, tundub, et see siin ongi selline tuuline rand (otse mere suunas ju ka).

Lõuna / õhtusööki läksime seekord sööma varakult – kella neljast – et jõuaks ikka ära süüa enne kui koht kinni pannakse. Valikuks osutus La Isla nimelisse kohta, kus seekordseks valikuks osutus special mereannivalik ehk koka soovitus nr. 1. Seda pakutakse alates 2-le inimesele, tuuakse lauda selline suur ilus vaagen erinevate mereandide ja kaladega. Oli igati maitsev ja hea, väikseks puuduseks oli võib-olla see, et lisandiks olid millegi pärast friikartulid (noo kuulge, kes sööb kartulit mereandidega eksole). Samas mereande oli palju ja nad olid maitsvad. Kõrvale Tšiili valge vein. Tundub, et veinivalikut neil väga ikka ei ole, alati on see sama vana hea tšiili.

Kella 6st oli pime, seega mõistlikuks otsuseks oli haarata poest veel pudel veini ja ronida võrkkiike.

21.01.2011 – Playa El Agua

Hommikul ärkame talumatu lärmi peale, mis kostub retseptsioonist. Ega meil suuremat plaani Porlamari jääda polegi, seega pakime kotid kokku ja seame sammud Playa El Agua bussipeatuse suunas. Buss on alles pooltühi, kuid täitub kiiresti järgmise 10 minuti jooksul. Porlamari liiklus ei ole väga ahvatlev auto rentimiseks, seega otsustame, et siia tagasi rendiautoga tulla pole mõtet.

Sõit Playa El Aguale võtab aega umbes 30 minutit mõne väiksema ummikuga. Asume rahulikult jalutama mööda maanteed (mis on rannaga paralleelne), et leida endale sobiv hotell. Tauno ideeks on Coco Paraiso, seega ta keeldub midagi muud enne vaatamast. Selgub, et Coco Paraiso on linnaksese tagumises otsas, kuid täiesti saadaval. Toa hinnaks on 400 bolivari (kõrghooaja hind, veebruaris oleks juba 350). Selle eest saab mõnusa toakese korraliku vannitoaga, hommikusöögi ja rannatoolide ja varju kasutamise kolmes erinevas kohas rannal. Muidugi väike bassein ja puhkeala on majutusel endal ka, aga kes ikka basseini ääres tahab vedeleda, kui meri siinsamas. Mulle tundub hind veidi kallis, kuid arvestades, et hinnas on nii hommikusöök kui päikesevarjud, siis ei olegi nii halb diil (päikesevarjud ja toolid eraldi võttes oleks 80-100 bolivari).

Jalutasime natukene „linnas“, mis koosneb põhimõtteliselt restoranide ja putkade jadast ning hotellidest teisel pool teed. Lõunaks sõime pastat suvalises kohas, kus toidu valmistamine võttis umbes tunni. Seejärel uurisime kohaliku netti (6 bolivari tund) ja otsisime üles korraliku supermercado, mis asus natukene kaugemal rannast – n-ö põhimaantee ääres. Liiter korralikku Venetsueela rummi maksab 47 bolivari, pudel Smirnoff Ice-i 6 bolivari ja vein 21 bolivari. Paki kohalikku kohvi saab kätte 49 bolivariga.

Jalutasime tagasi hotelli ja teel tutvusime autorendi hindadega – pakuti midagi pisikest 260 bolivari eest, mis tundus igati mõistlik. Hotelli eeliseks on ka korralik külmkapp ja võrkkiiged toa ees. Külmkapp on hea jookide külmas hoidmiseks, kiiges on aga hea neid tarbida.

Pärastlõunal läksime randa. Meri on küllaltki tuuline, ujuda väga ei anna, ainult lainetest üle hüpata. Samas selline mõnus, palmid on, tuul on. Muidugi El Faro rand oli natukene kenam. Iga natukese aja tagant tüütas meid mingi tüüp, kes tahtis müüa ehteid/riideid vms.

Arbuusimahl :)

Õhtul läksime hange õhtusöögiga – selgub, et kell 6 õhtust süüa on liiga hilja. Enamus kohti olid ammu suletud ja pimedad. Ja seejuures oli tegu reede õhtuga. Leppisime teeäärse burgeri / hot dogiga ja siirdusime rummi dieedile võrkkiiges.

20.01.2011 – laevasõit Margaritale

Hommikul õnnestus meil magada tervelt kella kaheksani, mis oli juba omaette saavutus. Eelmisel päeval olime uurinud, et mis kell võiks laev minna Margaritale (Internetist) ja olime teada saanud, et laev läheb kell 14.45. Otsustasime siiski hotellist üle küsida ja onu helistas ja teatas, et laevad lähevad kell 12 ja kell 16. Seega kella 11.00 pakkisime asjad kokku ja suundusime sadamasse, et teada saada, et laev läheb siiski 14.45. Väga tüütu, aga me ei hakanud tagasi linna ka minema. Vahemärkusena, kui ainus asi, mida siin riigis telefoniks võib kutsuda, on Blackberry, siis inimeste ainuvõimalikud riided on Tommy Hilfiger või Lacoste. Ja inimesed on ikka tõesti ülekaalulised.

Pilet Margaritale maksab turistiklassis 80 bolivari, piletit ostes peab näitama passi. Kuskil kaks tundi enne laeva väljumist saab hakata tegema check-in’i, st üks onu lööb sulle pileti peale confirmado, mingit infot selle kohta ei ole, aga korraga hüppasid kõik inimesed püsti ja võtsid järjekorda, eks ma siis ka uurisin.

Laev väljub graafikust 15 minutit hiljem, kuid pole hullu. Tüütu on see, et kõik sunnitakse jääkülma salongi. Mina hiilin siiski alguses VIP klassi rõdule ja hiljem turistiklassi rõdule. See hetk, kui lähen salongist päikseprille tooma, lukustatakse uks, et ma enam välja tagasi ei saaks. Kampsun on abiks talumaks kohutavat jäist külma.

Jõuame Margaritale peale viit. Ignoreerime taksopakkujaid ja suundume otse kohaliku bussi peale, mis suudab ennast täis koguda umbes 10-15 minutiga. Siin väljuvad bussid ainult siis, kui kõik kohad on täis.

Porlamari jõuame juba pimedas ja otsustame mitte edasi Playa El Aqua-le liikuda, mis on igati õige tegu arvestades, et hotellid sulguvad õhtu saabudes nagu ka kõik muud asutused. Otsime natukene aega hotelli, sest esimesed ette jäävad hotellid on alla igasugust inimlikku arvestust. Valime LP järgi vaikse hotelli, mis osutub äärmiselt lärmakaks (aga mida sa 120 bolivari eest ikka tahad). Sööma läheme kohalikku kohta, mis pidi kohalike seas populaarne olema. Portsud on megasuured – mul mereannipasta ja Taunol steik. Steik on nii suur, et sellest jõuab vaevu poole ära süüa. Kõrvale mõnus kohalik punane vein.

19.01.2011 – Playa Colorado

Ma ei olnud veel päris maha matnud lootust leida firmat, kes pakuks päevaseid paadituure, kuid kui meil endiselt ei õnnestunud midagi leida, muutus olukord selles osas küllaltki lootusetuks. Sõime traditsioonilise hommikusöögi ning sadamasse jõudes selgus, et ka seekord pakutakse Playa el Farot, kuhu me uuesti küll minna ei tahtnud. Teisele saarele minna tahtjaid oli vähe, ainult 5 inimest, seega oleks meil tulnud tükk aega oodata. Oodata me aga väga ei viitsinud, seega otsustasime minna tee-äärsesse randa maismaal – Playa Coloradosse. Selleks kõndisime bussijaama ning ronisime mikrobussi peale, mis startis suunal Santa Fe (bussijaama kõrvalt, 7 bolivari). Peale 30 minutilist sõitu kurvilistel teedel hakkasid esimesed palmidega kaetud rannad paistma. Lõbustust pakkus kohalik jutlustaja, kes luges tervele bussile ette lõike piiblist.

Playa Colorado tundus täitsa tore koht, 50 bolivari eest sai kaks tooli ja päikesevarju. Meri oli sinine, liiv kollane ja terve rand oli paksult kaetud koertega. Esimest korda nägime ka valgeid inglise keelt rääkivaid turiste peale lennujaama. Siiski ei saa öelda, et rahvast oleks palju olnud, enamik olid kohalikud ning terve ranna peale oli võib-olla paarkümmend inimest (ja rand oli pikk ja lai). Tundub, nagu Venetsueela oleks jumala… või st turistide poolt täiesti hüljatud maa. Vahepeal tuli üks tore onu ja pakkus meile austreid proovida – värsked, elusad, otse korjatud koos rohke laimiga. Maitse oli kahtlane, seega me siiski suuremat kogust osta ei otsustanud.

Pelikan ja tema paat :)

Playa Colorado

Seekord jäime randa natukene vähemaks ajaks – eelmise päeva põletused andsid veel tunda. Tagasi minnes oli bussijuht tõeline ralliäss võttes kurve kuristiku kohal sellise enesekindlusega, et tal endal oleks ka pidanud kole hakkama. Mina muide, olen natukene haige, kurk on kuradi valus. See on ilmselt nendest konditsioneeridest, mis igal pool huugavad (noo tõesti, kui kohalikele külm nii väga meeldib, koligu Eestisse).

Tagasi tulles olime tunnikese netis (6 bolivari/tund) ja sõime seekord hiinakas. Hiina kohal oli „päris pandav hiina tibu“, nagu Tauno kommenteeris, kes üritas vägisi purssida inglise keelt ja tahtis meiega sõbraks saada. Söök see-eest oli tunduvalt parem kui eelmistel päevadel söödu. Seekord varusime õhtuks rummi, mida juua hotelli rõdul. Väga naljaks, kui väike pudel rummi maksab 30 bolivari ja coca on 15 bolivari – nagu hinnasuhted ei ole üldse paigas. Rumm oli see-eest suurepärane, sellist võiks meil Eestiski saada olla. Rõdul ajasime juttu Jamaica turistiga, kes rääkis, et Venetsueelal ja Jamaical on suurepärased sotsialistlikud suhted ja talle meeldib väga reisida Venetsueelas.

Õhtu mööduski põhilistelt rummi tähe all :)

18.01.2011 – Playa El Faro

Hommikul olime varakult üleval ja asusime kiirelt teele sadama suunas. Kell kaheksa ei olnud sadamakai juures mitte kedagi ja ringi liikuv koristaja soovitas meil tagasi tulla kell 9. Seega suundusime lähedal asuvasse kohvikusse, et süüa hommikuks üks pirukas ja võtta kõrvale värsket mahla/kohvi. Tauno arvates on siinne kohvi lausa jumalik, aga naised on paksud. Pole ka ime, banaanikujuline pirukas, mille ma võtsin, nirises lausa rasvast.

Kella üheksaks olid kogunenud laevaputka juurde ja mõned teised huvilised, enamuses tundusid olevat kohalikud või siis teised L-Ameerika turistid. Selgus, et saada oli ainult üks sihtkoht – Playa El Faro- sinna me siis ka minna otsustasime (laevapilet edasi-tagasi 25 bolivari). Mingeid päevaseid reisi küll keegi ei pakkunud. Sõit oli ilus, mööda kena rannikut ja saarte vahelt läbi. Siin seal lendasid pelikanid ja sukeldusid pea ees vette. Silma häirisid nafta ja tsemenditööstused kaldal, kust tuli palju halli tossu.

Korraga jõudsime väikese ilusa lahe juurde, kus meie paat ka maabus. Lunastasime endale rannatoolid (20 bolivari tool) ja siirdusime puude alla vilusse (mis oli iseenesest tark tegu arvestades päikese intensiivsust). Juua osta alguses ei saanud, sest baar ei olnud veel lahti. Kohalikud, erinevalt meist, olid suured külmakastid kaasa võtnud kogu vajalikuga. Meie peakohal puuotsas ronis aga suur iguaan.

Käisime ujumas, päevitasime (vahel vilus ja vahel ka päikese käes) ja tundsime elust mõnu. Minu pettumuseks ei tahtnud keegi laenutada snorgeldamisvarustust, kuigi kuulu järgi pidi ühtteist antud lahes vaadata olema. Üldiselt, peale lihtsalt puhkamise polnud saarel muud teha, korra jalutasime ka saare teisele poole (5 minutit), kuid seal oli vaid ookeanipoolsem tuulisem külg suurema lainetusega. Samas kindlasti oli antud rand väga mõnus lihtsalt peesitamiseks.

Tagasi läks paat kell 16.00. Selleks ajaks olime kindlaks teinud, et vaatamata hoolikale kreemitamisele ja varjus istumisele olime mõningatest kohtadest korralikult ära põlenud. Tagasi Puerto La Cruzi jõudes suundusime esimese asjana apteeki ja varusime endale Aftersuni. Seekord proovisime söögikohana mingit Lähis-ida sugemetega pizzeriat. Toit oli küll parem kui eelmises kohas, kuid mitte midagi erilist – minu mereanni roas oli küll palju mereande, aga erilist maitsestamist ma tähele ei pannud. Tauno pitsa oli eeskujulikult kaetud värske ananassiga, mis oli päris hea.

Nagu me kõik teame, on päevitamine päris raske töö, seega tuli õhtul uni kiiresti.

17.01.2011 – teekond Puerto La Cruz’i

Hommikul olime mõlemad küllaltki vara üleval ning asusime ka varakult teele. Võtsime kohaliku pisikese bussi, millega sõitsime lennujaama lähistele teeristi (2 bolivari) ja sealt edasi teise samasuguse, millega sõitsime Caracase Gato Negro metroojaama (5 bolivari). Metrooga katsetasime kõigepealt Altamiras olnud eraterminali, kuid sealt läks alles järgmine buss kell 14.15 (meie jõudsime sinna juba kell 10.00), seega võtsime takso Terminal de Oriente’sse (70 bolivari). Meil juhtus just nii, et jõudsime kohale bussi väljumise ajaks ning saime endale kohe piletid Puerto La Cruz’i (65 bolivari). Buss oli selline suur kahekordne ning istmed käisid väga sügavale alla (lisaks veel eraldi jalatoed). Mõnusalt mugav, kuid külma võitu. Kardinad kästi ka ees hoida, et saaks vaadata filmi „Unstoppable“ hispaania keelse pealelugemise ja hispaania keelsete subtiitritega.

Mina kasutasin aega kavalasti ära, et teha veel viimased parandused oma esseesse :) Buss tegi määramatu ajaga peatuse (peaaegu tund) ühes teeäärses söögikohal ja soovijad said einetada. Muidugi keerukaks muutis asja see, et keegi ei teadnud kui pikk paus on. Proovisin suurepärast mahla, mille nimeks peaks olema Guyama vms. Lihtsalt suurepärane.

Buss sõitis kokku siis 5 tunni asemel hoopis 6,5 tundi, kuid kohale me jõudsime. Valisin LP järgi hotelli Neptuno, kus pidi wifi olema (et saaks oma essee ikka ära saata). Muidugi selgus, et wifi seal parasjagu ei tööta. Hotell polnud suurem asi jälle, seekord nagu aken oli, aga kondekas tegi koledat lärmi ja hiljem selgus, et ka sooja vett ei ole (hinnaks jälle 150 bolivari öö).

Kiirelt õnnestus mul siiski leida üles netikohvik ja saata oma essee ära (loodetavasti isegi õigel kuupäeval Eesti aja järgi). Jalutasime ringi – tegu oli sellise rannikuäärse promenaadiga, kus ühel pool olid kohvikud, keskel autotee ja teisel pool rand. Rannas laiutas silt, et ujumine ei ole soovitav (ega väga puhas ei olnud ka). Üritasime leida n-ö kruiisipakkujaid, sest LP andmetel pidi saama igasugu erinevaid kruiise erinevatele Mochima rahvuspargi saartele, sh. ka snorgeldamist. Meie otsingud ei kandud vilja, sest ühtegi turismibürood ega laeva me ei leidnud, see-eest soovitas wc-tädi meil tulla järgmisel hommikul kell 8. Seega otsustasimegi selle valiku kasuks ja suundusime toidu otsingutele. Proovisime õnne Itaalia kohas nimega Nonna-midagi, kus pidime kahjuks suhteliselt pettuma. Mina sõin kalmaarirõngaid tomatikastmes ja Tauno veisefileed, mõlemate puhul oli tegu sellise keskpärase toiduga, kõrvale Tšiili vein. Ega siin üldiselt väga Venetsueela kohti ei ole, domineerivad on hoopis Lähis-Ida säägikohad, shwarma, falafe ja kebabiga. Sekka ka paar hiinakat. Meie hotelli kohal oli kena baar, kus võtsime endale ühed rummid cocaga (tähelepanuväärne on see, et kõigepealt valatakse klaas täis jääd, siis valatakse nii palju rummi kui mahub ja coca tuuakse lisaks klaasiga).

Puerto La Cruzi vabadussammas

õhtune rand

See pilt on teel Puerto La Cruzi, tundub et toimub midagi naftaga seotut

Reisiväsimus oli ikka sees, seega läksime varakult magama.

16.01.2011 - Macuto

Hommikul õnnestus mul magada kella 12ni. See oli omaette saavutus, sest ajavahe andis ennast tunda. Pakkisin vaikselt asjad kokku ja kella 14.00 paiku asusin taas teele lennujaama suunas, et Taunole vastu minna. Jätsin oma võõrustajaga hüvasti ja vinnasin seljakoti selga, et liikuda lähima metroopeatuse poole. Teel võtsin endale ühe piruka Jamon ja Chieso –ga, mis siis on singi ja juustuga. Hinnaks 9 bolivari ja kõhetäite mõttes päris mõnus. Nad kutsuvad siin suuremaid pirukaid small lunch’ideks, mis on täitsa õige nimi ka – midagi hommikusöögi ja lõuna vahepealset.

Seekord oli tee juba tuttav ning liiklust oli vähe, seega jõudsin lennujaama tunniga, tulles läks mul 2,5 tundi. Sättisin ennast ilusti ootama ja avastasin, et lennujaamas on wifi täitsa olemas. Kui Tauno lõpuks lennukilt tuli, siis hakkasid teda korraga ründama erinevad rahavahetajad (mind küll niimoodi ei rünnanud, äkki ta nägi nii välja, nagu tal oleks rohkem raha vms). Igal juhul otsustasime, et lennujaamas pole küll mingit mõtet vahetada. Muide, Frankfurdi lennul oli olnud veel mingi 16 eestlast :)

Võtsime ametliku takso (saad lennujaamast n-ö tšeki fikseeritud hinnaga) Macutosse, mis on väike linn rannikul umbes 20 minutit lennujaamast (takso oli 90 bolivari). Majutuskohaks valisime Lonely Planeti (LP) järgi Hotel Plazamar’i (150 bolivari tuba), mille toad ei olnud küll suurem asi (ilma aknata, aga samas sooja vett oli). Seejärel otsustasime jalutada natukene kohalikul promenaadil, mis kujutas endast palju pisikesi kioskeid, mõned tantsubaarid, kus kohalikud salsatasid, prügi täis rannariba ja rohkelt kohalikke. Kasse oli ka, kohe palju. Mitte ühtegi turisti siin küll ei olnud, ega poldud ka väga nähtud ilmselt.

Võtsime ühes baaris mõned õlled (10 bolivari 0,3 õlu) ja sujuvalt otsustasime ka samas kohas õhtust süüa. Söögiks paneeritud krevetid (õlis küpsetatud) koos friikartulitega. Ei olnud just eriline kulinaarne saavutus, aga kõhtu täitis (kahele 88 bolivari). Üldiselt tundub, et tipi nad kohe panevad arvele juurde, selleks on üldiselt 10 % (eraldi tuuakse välja).

Kohalikust putka moodi baarist sai aga õlut lausa 5,5 bolivari eest. Õlu, nimetusega Polar, on muide väga hea, seda nad teha oskavad.

15.01.2011 - Caracas

Hommikul ärkan esimest korda kell 6, Eesti aja järgi kell 12.30. Üritasin kuidagi edasi magada ning suutsin kella 10ni välja venitada (noh, et oleks ikka magatud). Mu võõrustaja mängis mingis kohalikus amatöörjalka klubis, seega ta läks mängule, mina aga üritasin lõpetada oma rahvusvaheliste suhete klassika esseed (tüütu eksole). Muide, Venetsueela kõige populaarsem mäng on hoopis pesapall, mida mängitakse siin igal nukal.

Altamira linnaosa

Vaade toast

Lõuna paiku tuli mu võõrustaja tagasi ja uurisin võimalust raha vahetada parem kursiga. Tüüp otsis kähku oma Blackberry välja ja hakkas helistama (muide, kui sul Venetsueelas Blackberry’it ei ole, siis sa oled mittekeegi). Peale paari kõnet selguski, et jah, täitsa saab. Mingi hetk saabus võõrustaja sõber ja kõigepealt suundusime sööma nende traditsioonilist lõunasööki. Ma olin täitsa põnevil, aga selgus, et selleks söögiks on sooja saja vahel juust ja sink, mis on nagu kohalik versioon burksist aga sai on õhuke ja sinki ja juustu on kokku mingi 5 cm. Näljase kõhu peale muidugi hea. Meeldiv üllatus oli Jugo Naturales, ehk värske mahl. Ma isegi ei mäleta, mis troopilise puuvilja oma see oli, aga väga maitsev oli.

Peale lõunasööki suundusime raha vahetama kasiinosse. Kasiino oli nagu eriti tülpinud koht, või võib-olla kasiinod ongi sellised tülpinud kohad igal poole (Nevadas oli samasugune). Tuimade nägudega inimesed istuvad aparaatide taga ja mängivad, tehes musitamise häält juhul kui nad tahavad, et kassiir tuleks ja paneks raha nende arvele. Natukene tuli oodata, sest summa, mida vahetada tahtsin, oli küllaltki suur ja avalikult ka sellist business’i teha ei saa – tegu on ikka illegaalse tegevusega. Lõpuks sain oma rahapataka kätte ja saime ära minna (kusjuures oli ikka küll patakas, sest sain summa 50stes, mis meie mõistes on nagu 5 eurosed.

Peale seda käisime kihlveokontoris, nimelt hosti sõber tegeleb elukutselise rahapanustamisega ja tundub, et elab sellest päris hästi ära. Siuke sürr koht, põhilised panused tehakse Ameerika jalgpalli liigamängudele (USA omadele).

Õhtupoolikul jalutasin linnas, st selle piirkonna (Altamira) läheduses. Tutvusin kohaliku erabussifirma bussijaamaga (aru ikka ei saanud, millal bussid lähevad) ja jalutasin kaubanduskeskusesse. Tegu oli metsikult suure 8 korruselise kaubanduskeskusega, kus oli 4 keskset halli, mida omavahel ühendasid poodidega täidetud koridorid. Isegi USA kaubanduskeskused ei saa selle vastu. Ostsin endale Digiteli simkaardi (ainukene firma, mis toetab minu natukene vanema nokia sagedust) ja kohalik poemüüja aitas mul selle ka kohe tööle saada (saatis ilusti sõnumeid ka Eestisse, vähemalt EMT numbritele).

Lisaks sellele külastasin kohalikku supermarketit ja üritasin leida kohalikku veini. Domineerivaks veinivalikuks tundusid olevat Argentiina, Tšiili ja Lõuna-Aafrika veinid, meile tuttavad sordid, ainult kallima hinnaga (imelik kas pole). Leidsin lõpuks ka Venetsueela veini, mis maksis 20 bolivari ja mille pudel meenutas äädika pudelit. Otsustasin proovida ja pean mainima, et väga hea vein oli (valge, natukene magus, aga mitte liiga). Üldiselt tundub siiski, et Venetsueela on rummimaa. Keset poodi oli ka mõnus värske kala lett, kus sai igasuguseid molluskeid.

Õhtul pidime minema mingi seltskonnaga välja ning jõudsimegi tüüpilisse Hispaania tüüpi baari. Kõige nõmedam asi muidugi terve baari juures oli pidevalt huugav konditsioneer (neil on need konditsioneerid igal pool), mis tegi baaris viibimise vastikult külmaks kogemuseks.

Seltskonna probleemiks oli see, et nad rääkisid ainult hispaania keeles. Eks ta tüütu muidugi oli, aga see, et mina hispaania keelt ei räägi, oli ikka minu süü. Mõtlesin juba, et peaks varakult magama minema, kui seltskonnal tekkis idee minna edasi baar-klubisse. Mõeldud-tehtud. Üldiselt võiks arvata, et Venetsueelas on soe, aga Caracase peale langeb mägedelt jahedam õhk ja seal on päris külm, eriti õhtuti. Õnneks baaris oli päris soe, eriti mida rohkem sinna rahvast juurde tuli. Keskmine kokteil maksab 50-60 bolivari, seega hinnatase on sama, mis Tallinna ööklubides. Tegu oli rohkem sellise kitsa jutuajamise kohaga, mida häiris vaid valju muusika. Soodsamaks joogivalikuks oli Tšiili vein – 120 bolivari pudel. Mida edasi jõudis kellaaeg, seda paremini hakkasid kohalikud inglise keelt rääkima. Lõpuks õnnestus mul peaaegu kogu „meie“ seltskonnaga juttu rääkida ja isegi tüdrukud muutusid jutukaks. Huvitav oli ka tähelepanek, et mida edasi, seda rohkem veini hakkas mu jalgadele lendama (noh, eks kitsamaks läks kah ja inimesed ei hoidnud oma klaase enam nii stabiilselt). Pidu sai läbi kella viiest, mil klubis tuled põlema pandi.

14.01.2011 - saabumine

Lennuk maabub sujuvalt Caracase päikselises lennujaamas. Taevas on selge ja eemal lainetab meri (Caracase lennujaam on kohe mere ääres). Tolliametnikku väga ei huvita minu poolt täidetud paberid ja ta tõmbab ilusti ringid ümber erinevatele kritseldustele ja virutab templi passi. Peale pagasi kätte saamist tuleb veel seista pikas tollijärjekorras, kus muuseas korjatakse ära minu täiesti pooltühi tollipaber (paberil peaks olema tegelikult kirjas täpselt, palju sokke ja pluuse sul kaasas on). Kohe väravast välja suundudes haarab minust kinni politseiametnik, kes soovib mulle pakkuda igasugust abi. Näiteks esijalgu uurib ta välja, et pilet Ciudad Bolivari peaks maksma umbes 300 kohalikku raha. (Arvutuse aluseks võib võtta, et normaalse kursiga vahetades on 1 € = 10 bolivari). Lisaks sellele pakub ta rahavahetust – kui tunnen huvi hüppab mu juurde teine politseinik, käes sajabolivariste pakid. Pakutud kurss 6 on halb, seega loobun diilist.

Selle asemel jalutan parem teise (kohalikku) terminali. Näkku lööb meeldiv sooja õhu laine. Lennujaama kohal tiirutavad suured kotkad ja kohe kõrval kerkivad mäed (El Avila). Need mäed eraldavad lennujaama linnast. Teise terminali juures pakub oma abi kohalik reisibüroo sell. Uurin veel korra üle, et Ciudad Bolivari lendab tõesti ainult üks firma ja korra päevas. Tüüp aitab mul ka raha vahetada, seekord on kursiks 7,5, mis ei ole lennujaama kohta üldse halb. Ostan endale pileti linna ronin väikese mikrobussi peale, mille aknaid katavad kardinad ja sees huugab võimas konditsioneer. Buss väljub siis, kui kõik kohad on väljamüüdud ja pilet maksab 20 bolivari. Mulle meeldib siiski aknast välja piiluda ja uudistada ümbrust. Tundub, et sotsialismi teema on populaarne, mitmel pool on plakatid, mis kiidavad kohalikku sotsialismipoliitikat. Teeääres on ka mitmeid toredaid seinamaalinguid revolutsiooni teemal ning siin-seal ka mosaiike. Liiklus ei tundu väga hull olevat, isegi natukene leebem kui Puerto Ricos. Korraga satume ummikusse ning õige pea selgub ka ummiku põhjus – tunnelis on toimunud mootorratturiga õnnetus. Kiirabi on juba kohal ning kaela ja seljatugedega kannatanut tõstetakse kanderaamiga autosse. Mootorratturid ja mopeedimehed on üldiselt päris ujedad, süstivad kitsamastki praost läbi.

Mind teeb natukene murelikuks see, et juba hakkab hämarduma. Caracas ei pidanud just kõige ohutum linn olema, eriti pimedas. Teen väikese vea otsustades sõita välja Parque Central (lõpp-peatusesse). Tegelikult oleks õige minna maha Gato Negro (Musta Kassi) metroopeatuses, sest metroo on tunduvalt kiirem kui ummikutes passiv buss. Parque Central ei ole üldse park, nagu arvata võiks. See on lihtsalt üks majadega ala ja buss peatub eriti kahtlases kohas suurte sildade all. Selleks, et jõuda metroopeatusesse tuleb vapralt ületada mitmerealine tee ning kapsata tunneliaugust välja, ühe tänavavahe tagasi ja siis veel ühe paremale. Õnneks on metroopeatus (Bellas Artes) küllaltki lähedal.

Metroopilet on imeodav – 50 senti, metroo ise korralik ja kiire. Ilma suuremate probleemideta jõuan Altamira linnaossa, kus otsin üles oma võõrustaja maja ja lasen uksekella. Õnneks on too kodus ja laseb mind ilusti sisse. Eesti aja järgi on juba sügav öö, siin alles varajane õhtu. Toome alt poest pudeli rummi (0,7 pudel 60 bolivari) ning teeme mõned väikesed Cuba Libred. Rumm on imehea (palju parem kui Bacardi) ning sobib joomiseks ka ilma laimita. Õhtu poole saabuvad külla ka terve hulk võõrustaja sõpru ja tuttavaid, nende seas ka punkt lesbidest alaealisi. Väga kahtlane. Mulle hakkavad siiski Helsingis ja lennukis magamata ööd tundma andma ning võtan suuna oma tuppa, et peaaegu koheselt jääda magama.