Friday, January 14, 2011

14.01.2011 - saabumine


Lennuk maabub sujuvalt Caracase päikselises lennujaamas. Taevas on selge ja eemal lainetab meri (Caracase lennujaam on kohe mere ääres). Tolliametnikku väga ei huvita minu poolt täidetud paberid ja ta tõmbab ilusti ringid ümber erinevatele kritseldustele ja virutab templi passi. Peale pagasi kätte saamist tuleb veel seista pikas tollijärjekorras, kus muuseas korjatakse ära minu täiesti pooltühi tollipaber (paberil peaks olema tegelikult kirjas täpselt, palju sokke ja pluuse sul kaasas on). Kohe väravast välja suundudes haarab minust kinni politseiametnik, kes soovib mulle pakkuda igasugust abi. Näiteks esijalgu uurib ta välja, et pilet Ciudad Bolivari peaks maksma umbes 300 kohalikku raha. (Arvutuse aluseks võib võtta, et normaalse kursiga vahetades on 1 € = 10 bolivari). Lisaks sellele pakub ta rahavahetust – kui tunnen huvi hüppab mu juurde teine politseinik, käes sajabolivariste pakid. Pakutud kurss 6 on halb, seega loobun diilist.

Selle asemel jalutan parem teise (kohalikku) terminali. Näkku lööb meeldiv sooja õhu laine. Lennujaama kohal tiirutavad suured kotkad ja kohe kõrval kerkivad mäed (El Avila). Need mäed eraldavad lennujaama linnast. Teise terminali juures pakub oma abi kohalik reisibüroo sell. Uurin veel korra üle, et Ciudad Bolivari lendab tõesti ainult üks firma ja korra päevas. Tüüp aitab mul ka raha vahetada, seekord on kursiks 7,5, mis ei ole lennujaama kohta üldse halb. Ostan endale pileti linna ronin väikese mikrobussi peale, mille aknaid katavad kardinad ja sees huugab võimas konditsioneer. Buss väljub siis, kui kõik kohad on väljamüüdud ja pilet maksab 20 bolivari. Mulle meeldib siiski aknast välja piiluda ja uudistada ümbrust. Tundub, et sotsialismi teema on populaarne, mitmel pool on plakatid, mis kiidavad kohalikku sotsialismipoliitikat. Teeääres on ka mitmeid toredaid seinamaalinguid revolutsiooni teemal ning siin-seal ka mosaiike. Liiklus ei tundu väga hull olevat, isegi natukene leebem kui Puerto Ricos. Korraga satume ummikusse ning õige pea selgub ka ummiku põhjus – tunnelis on toimunud mootorratturiga õnnetus. Kiirabi on juba kohal ning kaela ja seljatugedega kannatanut tõstetakse kanderaamiga autosse. Mootorratturid ja mopeedimehed on üldiselt päris ujedad, süstivad kitsamastki praost läbi.

Mind teeb natukene murelikuks see, et juba hakkab hämarduma. Caracas ei pidanud just kõige ohutum linn olema, eriti pimedas. Teen väikese vea otsustades sõita välja Parque Central (lõpp-peatusesse). Tegelikult oleks õige minna maha Gato Negro (Musta Kassi) metroopeatuses, sest metroo on tunduvalt kiirem kui ummikutes passiv buss. Parque Central ei ole üldse park, nagu arvata võiks. See on lihtsalt üks majadega ala ja buss peatub eriti kahtlases kohas suurte sildade all. Selleks, et jõuda metroopeatusesse tuleb vapralt ületada mitmerealine tee ning kapsata tunneliaugust välja, ühe tänavavahe tagasi ja siis veel ühe paremale. Õnneks on metroopeatus (Bellas Artes) küllaltki lähedal.

Metroopilet on imeodav – 50 senti, metroo ise korralik ja kiire. Ilma suuremate probleemideta jõuan Altamira linnaossa, kus otsin üles oma võõrustaja maja ja lasen uksekella. Õnneks on too kodus ja laseb mind ilusti sisse. Eesti aja järgi on juba sügav öö, siin alles varajane õhtu. Toome alt poest pudeli rummi (0,7 pudel 60 bolivari) ning teeme mõned väikesed Cuba Libred. Rumm on imehea (palju parem kui Bacardi) ning sobib joomiseks ka ilma laimita. Õhtu poole saabuvad külla ka terve hulk võõrustaja sõpru ja tuttavaid, nende seas ka punkt lesbidest alaealisi. Väga kahtlane. Mulle hakkavad siiski Helsingis ja lennukis magamata ööd tundma andma ning võtan suuna oma tuppa, et peaaegu koheselt jääda magama.

No comments:

Post a Comment