Saturday, January 15, 2011

15.01.2011 - Caracas


Hommikul ärkan esimest korda kell 6, Eesti aja järgi kell 12.30. Üritasin kuidagi edasi magada ning suutsin kella 10ni välja venitada (noh, et oleks ikka magatud). Mu võõrustaja mängis mingis kohalikus amatöörjalka klubis, seega ta läks mängule, mina aga üritasin lõpetada oma rahvusvaheliste suhete klassika esseed (tüütu eksole). Muide, Venetsueela kõige populaarsem mäng on hoopis pesapall, mida mängitakse siin igal nukal.

Altamira linnaosa

Vaade toast

Lõuna paiku tuli mu võõrustaja tagasi ja uurisin võimalust raha vahetada parem kursiga. Tüüp otsis kähku oma Blackberry välja ja hakkas helistama (muide, kui sul Venetsueelas Blackberry’it ei ole, siis sa oled mittekeegi). Peale paari kõnet selguski, et jah, täitsa saab. Mingi hetk saabus võõrustaja sõber ja kõigepealt suundusime sööma nende traditsioonilist lõunasööki. Ma olin täitsa põnevil, aga selgus, et selleks söögiks on sooja saja vahel juust ja sink, mis on nagu kohalik versioon burksist aga sai on õhuke ja sinki ja juustu on kokku mingi 5 cm. Näljase kõhu peale muidugi hea. Meeldiv üllatus oli Jugo Naturales, ehk värske mahl. Ma isegi ei mäleta, mis troopilise puuvilja oma see oli, aga väga maitsev oli.

Peale lõunasööki suundusime raha vahetama kasiinosse. Kasiino oli nagu eriti tülpinud koht, või võib-olla kasiinod ongi sellised tülpinud kohad igal poole (Nevadas oli samasugune). Tuimade nägudega inimesed istuvad aparaatide taga ja mängivad, tehes musitamise häält juhul kui nad tahavad, et kassiir tuleks ja paneks raha nende arvele. Natukene tuli oodata, sest summa, mida vahetada tahtsin, oli küllaltki suur ja avalikult ka sellist business’i teha ei saa – tegu on ikka illegaalse tegevusega. Lõpuks sain oma rahapataka kätte ja saime ära minna (kusjuures oli ikka küll patakas, sest sain summa 50stes, mis meie mõistes on nagu 5 eurosed.

Peale seda käisime kihlveokontoris, nimelt hosti sõber tegeleb elukutselise rahapanustamisega ja tundub, et elab sellest päris hästi ära. Siuke sürr koht, põhilised panused tehakse Ameerika jalgpalli liigamängudele (USA omadele).

Õhtupoolikul jalutasin linnas, st selle piirkonna (Altamira) läheduses. Tutvusin kohaliku erabussifirma bussijaamaga (aru ikka ei saanud, millal bussid lähevad) ja jalutasin kaubanduskeskusesse. Tegu oli metsikult suure 8 korruselise kaubanduskeskusega, kus oli 4 keskset halli, mida omavahel ühendasid poodidega täidetud koridorid. Isegi USA kaubanduskeskused ei saa selle vastu. Ostsin endale Digiteli simkaardi (ainukene firma, mis toetab minu natukene vanema nokia sagedust) ja kohalik poemüüja aitas mul selle ka kohe tööle saada (saatis ilusti sõnumeid ka Eestisse, vähemalt EMT numbritele).

Lisaks sellele külastasin kohalikku supermarketit ja üritasin leida kohalikku veini. Domineerivaks veinivalikuks tundusid olevat Argentiina, Tšiili ja Lõuna-Aafrika veinid, meile tuttavad sordid, ainult kallima hinnaga (imelik kas pole). Leidsin lõpuks ka Venetsueela veini, mis maksis 20 bolivari ja mille pudel meenutas äädika pudelit. Otsustasin proovida ja pean mainima, et väga hea vein oli (valge, natukene magus, aga mitte liiga). Üldiselt tundub siiski, et Venetsueela on rummimaa. Keset poodi oli ka mõnus värske kala lett, kus sai igasuguseid molluskeid.

Õhtul pidime minema mingi seltskonnaga välja ning jõudsimegi tüüpilisse Hispaania tüüpi baari. Kõige nõmedam asi muidugi terve baari juures oli pidevalt huugav konditsioneer (neil on need konditsioneerid igal pool), mis tegi baaris viibimise vastikult külmaks kogemuseks.

Seltskonna probleemiks oli see, et nad rääkisid ainult hispaania keeles. Eks ta tüütu muidugi oli, aga see, et mina hispaania keelt ei räägi, oli ikka minu süü. Mõtlesin juba, et peaks varakult magama minema, kui seltskonnal tekkis idee minna edasi baar-klubisse. Mõeldud-tehtud. Üldiselt võiks arvata, et Venetsueelas on soe, aga Caracase peale langeb mägedelt jahedam õhk ja seal on päris külm, eriti õhtuti. Õnneks baaris oli päris soe, eriti mida rohkem sinna rahvast juurde tuli. Keskmine kokteil maksab 50-60 bolivari, seega hinnatase on sama, mis Tallinna ööklubides. Tegu oli rohkem sellise kitsa jutuajamise kohaga, mida häiris vaid valju muusika. Soodsamaks joogivalikuks oli Tšiili vein – 120 bolivari pudel. Mida edasi jõudis kellaaeg, seda paremini hakkasid kohalikud inglise keelt rääkima. Lõpuks õnnestus mul peaaegu kogu „meie“ seltskonnaga juttu rääkida ja isegi tüdrukud muutusid jutukaks. Huvitav oli ka tähelepanek, et mida edasi, seda rohkem veini hakkas mu jalgadele lendama (noh, eks kitsamaks läks kah ja inimesed ei hoidnud oma klaase enam nii stabiilselt). Pidu sai läbi kella viiest, mil klubis tuled põlema pandi.

No comments:

Post a Comment