Hommikul õnnestus meil magada tervelt kella kaheksani, mis oli juba omaette saavutus. Eelmisel päeval olime uurinud, et mis kell võiks laev minna Margaritale (Internetist) ja olime teada saanud, et laev läheb kell 14.45. Otsustasime siiski hotellist üle küsida ja onu helistas ja teatas, et laevad lähevad kell 12 ja kell 16. Seega kella 11.00 pakkisime asjad kokku ja suundusime sadamasse, et teada saada, et laev läheb siiski 14.45. Väga tüütu, aga me ei hakanud tagasi linna ka minema. Vahemärkusena, kui ainus asi, mida siin riigis telefoniks võib kutsuda, on Blackberry, siis inimeste ainuvõimalikud riided on Tommy Hilfiger või Lacoste. Ja inimesed on ikka tõesti ülekaalulised.
Pilet Margaritale maksab turistiklassis 80 bolivari, piletit ostes peab näitama passi. Kuskil kaks tundi enne laeva väljumist saab hakata tegema check-in’i, st üks onu lööb sulle pileti peale confirmado, mingit infot selle kohta ei ole, aga korraga hüppasid kõik inimesed püsti ja võtsid järjekorda, eks ma siis ka uurisin.
Laev väljub graafikust 15 minutit hiljem, kuid pole hullu. Tüütu on see, et kõik sunnitakse jääkülma salongi. Mina hiilin siiski alguses VIP klassi rõdule ja hiljem turistiklassi rõdule. See hetk, kui lähen salongist päikseprille tooma, lukustatakse uks, et ma enam välja tagasi ei saaks. Kampsun on abiks talumaks kohutavat jäist külma.
Jõuame Margaritale peale viit. Ignoreerime taksopakkujaid ja suundume otse kohaliku bussi peale, mis suudab ennast täis koguda umbes 10-15 minutiga. Siin väljuvad bussid ainult siis, kui kõik kohad on täis.
Porlamari jõuame juba pimedas ja otsustame mitte edasi Playa El Aqua-le liikuda, mis on igati õige tegu arvestades, et hotellid sulguvad õhtu saabudes nagu ka kõik muud asutused. Otsime natukene aega hotelli, sest esimesed ette jäävad hotellid on alla igasugust inimlikku arvestust. Valime LP järgi vaikse hotelli, mis osutub äärmiselt lärmakaks (aga mida sa 120 bolivari eest ikka tahad). Sööma läheme kohalikku kohta, mis pidi kohalike seas populaarne olema. Portsud on megasuured – mul mereannipasta ja Taunol steik. Steik on nii suur, et sellest jõuab vaevu poole ära süüa. Kõrvale mõnus kohalik punane vein.
No comments:
Post a Comment