Hommikul olime varakult üleval ja asusime kiirelt teele sadama suunas. Kell kaheksa ei olnud sadamakai juures mitte kedagi ja ringi liikuv koristaja soovitas meil tagasi tulla kell 9. Seega suundusime lähedal asuvasse kohvikusse, et süüa hommikuks üks pirukas ja võtta kõrvale värsket mahla/kohvi. Tauno arvates on siinne kohvi lausa jumalik, aga naised on paksud. Pole ka ime, banaanikujuline pirukas, mille ma võtsin, nirises lausa rasvast.
Kella üheksaks olid kogunenud laevaputka juurde ja mõned teised huvilised, enamuses tundusid olevat kohalikud või siis teised L-Ameerika turistid. Selgus, et saada oli ainult üks sihtkoht – Playa El Faro- sinna me siis ka minna otsustasime (laevapilet edasi-tagasi 25 bolivari). Mingeid päevaseid reisi küll keegi ei pakkunud. Sõit oli ilus, mööda kena rannikut ja saarte vahelt läbi. Siin seal lendasid pelikanid ja sukeldusid pea ees vette. Silma häirisid nafta ja tsemenditööstused kaldal, kust tuli palju halli tossu.
Korraga jõudsime väikese ilusa lahe juurde, kus meie paat ka maabus. Lunastasime endale rannatoolid (20 bolivari tool) ja siirdusime puude alla vilusse (mis oli iseenesest tark tegu arvestades päikese intensiivsust). Juua osta alguses ei saanud, sest baar ei olnud veel lahti. Kohalikud, erinevalt meist, olid suured külmakastid kaasa võtnud kogu vajalikuga. Meie peakohal puuotsas ronis aga suur iguaan.
Käisime ujumas, päevitasime (vahel vilus ja vahel ka päikese käes) ja tundsime elust mõnu. Minu pettumuseks ei tahtnud keegi laenutada snorgeldamisvarustust, kuigi kuulu järgi pidi ühtteist antud lahes vaadata olema. Üldiselt, peale lihtsalt puhkamise polnud saarel muud teha, korra jalutasime ka saare teisele poole (5 minutit), kuid seal oli vaid ookeanipoolsem tuulisem külg suurema lainetusega. Samas kindlasti oli antud rand väga mõnus lihtsalt peesitamiseks.
Tagasi läks paat kell 16.00. Selleks ajaks olime kindlaks teinud, et vaatamata hoolikale kreemitamisele ja varjus istumisele olime mõningatest kohtadest korralikult ära põlenud. Tagasi Puerto La Cruzi jõudes suundusime esimese asjana apteeki ja varusime endale Aftersuni. Seekord proovisime söögikohana mingit Lähis-ida sugemetega pizzeriat. Toit oli küll parem kui eelmises kohas, kuid mitte midagi erilist – minu mereanni roas oli küll palju mereande, aga erilist maitsestamist ma tähele ei pannud. Tauno pitsa oli eeskujulikult kaetud värske ananassiga, mis oli päris hea.
Nagu me kõik teame, on päevitamine päris raske töö, seega tuli õhtul uni kiiresti.
No comments:
Post a Comment