Hommikul ärkame talumatu lärmi peale, mis kostub retseptsioonist. Ega meil suuremat plaani Porlamari jääda polegi, seega pakime kotid kokku ja seame sammud Playa El Agua bussipeatuse suunas. Buss on alles pooltühi, kuid täitub kiiresti järgmise 10 minuti jooksul. Porlamari liiklus ei ole väga ahvatlev auto rentimiseks, seega otsustame, et siia tagasi rendiautoga tulla pole mõtet.
Sõit Playa El Aguale võtab aega umbes 30 minutit mõne väiksema ummikuga. Asume rahulikult jalutama mööda maanteed (mis on rannaga paralleelne), et leida endale sobiv hotell. Tauno ideeks on Coco Paraiso, seega ta keeldub midagi muud enne vaatamast. Selgub, et Coco Paraiso on linnaksese tagumises otsas, kuid täiesti saadaval. Toa hinnaks on 400 bolivari (kõrghooaja hind, veebruaris oleks juba 350). Selle eest saab mõnusa toakese korraliku vannitoaga, hommikusöögi ja rannatoolide ja varju kasutamise kolmes erinevas kohas rannal. Muidugi väike bassein ja puhkeala on majutusel endal ka, aga kes ikka basseini ääres tahab vedeleda, kui meri siinsamas. Mulle tundub hind veidi kallis, kuid arvestades, et hinnas on nii hommikusöök kui päikesevarjud, siis ei olegi nii halb diil (päikesevarjud ja toolid eraldi võttes oleks 80-100 bolivari).
Jalutasime natukene „linnas“, mis koosneb põhimõtteliselt restoranide ja putkade jadast ning hotellidest teisel pool teed. Lõunaks sõime pastat suvalises kohas, kus toidu valmistamine võttis umbes tunni. Seejärel uurisime kohaliku netti (6 bolivari tund) ja otsisime üles korraliku supermercado, mis asus natukene kaugemal rannast – n-ö põhimaantee ääres. Liiter korralikku Venetsueela rummi maksab 47 bolivari, pudel Smirnoff Ice-i 6 bolivari ja vein 21 bolivari. Paki kohalikku kohvi saab kätte 49 bolivariga.
Jalutasime tagasi hotelli ja teel tutvusime autorendi hindadega – pakuti midagi pisikest 260 bolivari eest, mis tundus igati mõistlik. Hotelli eeliseks on ka korralik külmkapp ja võrkkiiged toa ees. Külmkapp on hea jookide külmas hoidmiseks, kiiges on aga hea neid tarbida.
Pärastlõunal läksime randa. Meri on küllaltki tuuline, ujuda väga ei anna, ainult lainetest üle hüpata. Samas selline mõnus, palmid on, tuul on. Muidugi El Faro rand oli natukene kenam. Iga natukese aja tagant tüütas meid mingi tüüp, kes tahtis müüa ehteid/riideid vms.
Õhtul läksime hange õhtusöögiga – selgub, et kell 6 õhtust süüa on liiga hilja. Enamus kohti olid ammu suletud ja pimedad. Ja seejuures oli tegu reede õhtuga. Leppisime teeäärse burgeri / hot dogiga ja siirdusime rummi dieedile võrkkiiges.
No comments:
Post a Comment