Eile juhtus siis niimoodi, et astusime sisse ühte turismibüroosse, et üritada broneerida pileteid Caracasesse. Täitsa õnnestus. Firmaks oli Magic Tours and Travels, mis esmapilgul jättis täitsa normaalse mulje. Tüüp rääkis puhtalt inglise keelt ja sain tema käest neljapäevaks 260 bolivari eest päevase snorgeldamistuuri lähedal asuvatele Los Frailes saartele. Lennukipileti osas saab pärast raporteerida, et kas ikka töötas.
Lisaks sellele asus ta ääri veeri uurima, et mis meil plaanis muidu teha on. Meil oli plaanis autorent järgmiseks päevaks. Seega tüüp hakkas kohe rääkima sellisest võimalusest nagu Jeep Safari, mis pidi endast kujutama päevast saare tuuri džiibiga. Me olime äärmiselt skeptilised, mõtlesime, et nagunii ei taha, aga las räägib – äkki mainib veel mõnda kohta, millest me teadlikud ei ole. Jeep safari hind oli 260 bolivari näkku, ehk 520 bolivari kahe peale. Tüüp aga hakkas hoopis kokku arvutama, et palju maksab autorent, tema pakkus, et umbes 350 raha, lisaks paadituur mangroovisoos 250 raha ja sai juba kokku 600 bolivari. Tegelikult need summad olid natukene ülepakutud, aga meile avaldas muljet, lisaks oli hinnas lõunasöök ja piiramatu hulk jooke. Seega suutiski ta meile tuuri pähe määrida :)
Mingi imelik teema on – õhtul kui söömas käisime, sattusime juba teist korda täpselt samasse restorani, kus peale meie oli ainult veel üks seltskond – teised eestlased.
Järgmine hommik olime ilusti kell 9.00 valmis ja ilus landcruiser vurises ette. Tüüp roolis rääkis normaalset inglise keelt ja teates, et eestlasi on siin metsikult. Lisaks sellele seletas ta, et Venetsueela on rikas maa ja edukas maa, riigil on aga ainult üks suur gigantne probleem – selleks probleemiks oli muidugi Chavez :)
Võtsime ühest teisest hotellist peale ühe väikese lapsega pere ja kuskilt kaugemalt ka ühe vanema paarikese. Meie autos oli igal juhul päris mõnusalt ruumi kui võrrelda mõne teise tuuriautoga. Esimesena külastasime pealinnas (saare n-ö osariigi pealinnas) asuvat Castillo de Santa Rosa kindlust, mis oli kunagi ehitatud piraadirünnakute vastu. Meie mõistes oli tegu küllaltki väikese kindlusega, mida nagu lossiks hüüda ei anna. Ega tegelikult Lõuna-Ameerika pole vist eriline koht Euroopa arhitektuuri ja ajaloopärandi fännidele :)
Seejärel suundusime uurima ühte väikest valget kirikut, mis vist peaks olema Margarita spirituaalne keskus ja koht, kus Oruneitsi (Virgen del Valle) asub. Ilus väike kirik, aga eriti ilma lisainfota oli selline 5-minutiline külastus, mis muidugi meie religioossematele reisikaaslastele osutus lausa 30 minutiliseks külastuseks.
Siiski, olime esimene auto, kes minema sai, seega läks meil küllaltki hästi. Edasi suundusime kahe saare (Margarita ja praeguseks Margaritaga kokku kasvanud Macanao) keskkohta, kus asuvad mangroovisood. Suure mootorpaadi mürina taustal tiirutasime kanalites, seega ilmselgelt me palju faunat ei näinud. Samas sõit oli kena (eriti kui varem ei ole mangroovisoos käinud). Nägime punaseid meritähti ja trompetkalu. Lindudest olid kohal haigur, pelikanid ja veel mõned, keda meil ise tuvastada ei õnnestunud. Kui omal käel tulla, siis maksaks 30 minutiline paadisõit (6-le) 140 bolivari, tunnine aga 170 bolivari.
Peale mangroovisoo külastamist sõitsime Macanao saare ossa, et jõuda välja kõige kaugemasse tippu Playa Puntas Arenasesse, kus sõime lõunaks värskelt küpsetatud kala. Muide, autojuht hoolitses selle eest, et pidevalt kõik reisijad saaks jääkülma või pooleldi jäätunud õlut.
Peale lõunat oli aeg väikeseks rannapausiks, kuigi rand oli ilus, siis oli ta halastamatult varjuvaene. Isegi omatehtud päikesekatted ei suutnud täielikku varju pakkuda. Tutvusime ka kohaliku papagoi ja ahviga. Vaene ahv oli paela otsas (umbes nagu ketis koer), papagoidest ühel aga tundusid tiivad kärbitud olevat (teine lendas ringi ja tõi oma paarilisele süüa).
Pärastlõunal hakkasime tagasi suunduma mõõda saare teist kallast. Arvasime, et tuleb midagi nimele vastavat (jeep safari), aga suurim pingutus, mida auto tegema pidi oli külatänavalt maantee peale sõitmine, mis oli tõesti natukene rohkem kaldu ja mudasem kui muidu. Samas Macanao poolsaar oli ka suhteliselt asustamata ja peale paari väikese küla ja randade sealt suurt midagi ei tundunud olevat.
Tagasiteel tegime peatuse kohas, kui sai Coco Locot – päris naturaalset kookost rummi ja kaneeliga. Tasub kindlasti proovida.
Päikeseloojangu ajaks jõudsime Juangriego kanti, kus ühe lähedalasuva mäe otsast vaatasime päikeseloojangut. Päikeseloojang oli muidu ilus, aga kahjuks päike loojus Macanao poolsaare taha, mitte otse merre.
Päikeseloojang oli kella 6 paiku, seega tagasi Playa El Aguale jõudes kartsime, et süüa ei saagi. Õnneks ei osutunud see info tõeks ja La Isla oli päris lahti veel. Hinnad on Margarital küllaltki kallid – näiteks minu mereannipasta maksis 95 bolivari – kuid see eest portsud on meeletud. Ma oleks 1/3 oma portsust söönuks saanud. Samas õnnestus mul kindlaks teha, et täitsa okei on ülejäänud praad kaasa küsida, kui kõike ära süüa ei jõua. Pakitakse ilusti kaasa ja tundub, et see on siin ka levinud komme.
Ahjaa, raha sai ka vahetada tuurikorraldaja putkas. 8 bolivari dollari eest, mis peaks vist suht okei olema :)
No comments:
Post a Comment