Hommikul olime mõlemad küllaltki vara üleval ning asusime ka varakult teele. Võtsime kohaliku pisikese bussi, millega sõitsime lennujaama lähistele teeristi (2 bolivari) ja sealt edasi teise samasuguse, millega sõitsime Caracase Gato Negro metroojaama (5 bolivari). Metrooga katsetasime kõigepealt Altamiras olnud eraterminali, kuid sealt läks alles järgmine buss kell 14.15 (meie jõudsime sinna juba kell 10.00), seega võtsime takso Terminal de Oriente’sse (70 bolivari). Meil juhtus just nii, et jõudsime kohale bussi väljumise ajaks ning saime endale kohe piletid Puerto La Cruz’i (65 bolivari). Buss oli selline suur kahekordne ning istmed käisid väga sügavale alla (lisaks veel eraldi jalatoed). Mõnusalt mugav, kuid külma võitu. Kardinad kästi ka ees hoida, et saaks vaadata filmi „Unstoppable“ hispaania keelse pealelugemise ja hispaania keelsete subtiitritega.
Mina kasutasin aega kavalasti ära, et teha veel viimased parandused oma esseesse :) Buss tegi määramatu ajaga peatuse (peaaegu tund) ühes teeäärses söögikohal ja soovijad said einetada. Muidugi keerukaks muutis asja see, et keegi ei teadnud kui pikk paus on. Proovisin suurepärast mahla, mille nimeks peaks olema Guyama vms. Lihtsalt suurepärane.
Buss sõitis kokku siis 5 tunni asemel hoopis 6,5 tundi, kuid kohale me jõudsime. Valisin LP järgi hotelli Neptuno, kus pidi wifi olema (et saaks oma essee ikka ära saata). Muidugi selgus, et wifi seal parasjagu ei tööta. Hotell polnud suurem asi jälle, seekord nagu aken oli, aga kondekas tegi koledat lärmi ja hiljem selgus, et ka sooja vett ei ole (hinnaks jälle 150 bolivari öö).
Kiirelt õnnestus mul siiski leida üles netikohvik ja saata oma essee ära (loodetavasti isegi õigel kuupäeval Eesti aja järgi). Jalutasime ringi – tegu oli sellise rannikuäärse promenaadiga, kus ühel pool olid kohvikud, keskel autotee ja teisel pool rand. Rannas laiutas silt, et ujumine ei ole soovitav (ega väga puhas ei olnud ka). Üritasime leida n-ö kruiisipakkujaid, sest LP andmetel pidi saama igasugu erinevaid kruiise erinevatele Mochima rahvuspargi saartele, sh. ka snorgeldamist. Meie otsingud ei kandud vilja, sest ühtegi turismibürood ega laeva me ei leidnud, see-eest soovitas wc-tädi meil tulla järgmisel hommikul kell 8. Seega otsustasimegi selle valiku kasuks ja suundusime toidu otsingutele. Proovisime õnne Itaalia kohas nimega Nonna-midagi, kus pidime kahjuks suhteliselt pettuma. Mina sõin kalmaarirõngaid tomatikastmes ja Tauno veisefileed, mõlemate puhul oli tegu sellise keskpärase toiduga, kõrvale Tšiili vein. Ega siin üldiselt väga Venetsueela kohti ei ole, domineerivad on hoopis Lähis-Ida säägikohad, shwarma, falafe ja kebabiga. Sekka ka paar hiinakat. Meie hotelli kohal oli kena baar, kus võtsime endale ühed rummid cocaga (tähelepanuväärne on see, et kõigepealt valatakse klaas täis jääd, siis valatakse nii palju rummi kui mahub ja coca tuuakse lisaks klaasiga).
Reisiväsimus oli ikka sees, seega läksime varakult magama.
No comments:
Post a Comment