Wednesday, January 19, 2011

19.01.2011 – Playa Colorado

Ma ei olnud veel päris maha matnud lootust leida firmat, kes pakuks päevaseid paadituure, kuid kui meil endiselt ei õnnestunud midagi leida, muutus olukord selles osas küllaltki lootusetuks. Sõime traditsioonilise hommikusöögi ning sadamasse jõudes selgus, et ka seekord pakutakse Playa el Farot, kuhu me uuesti küll minna ei tahtnud. Teisele saarele minna tahtjaid oli vähe, ainult 5 inimest, seega oleks meil tulnud tükk aega oodata. Oodata me aga väga ei viitsinud, seega otsustasime minna tee-äärsesse randa maismaal – Playa Coloradosse. Selleks kõndisime bussijaama ning ronisime mikrobussi peale, mis startis suunal Santa Fe (bussijaama kõrvalt, 7 bolivari). Peale 30 minutilist sõitu kurvilistel teedel hakkasid esimesed palmidega kaetud rannad paistma. Lõbustust pakkus kohalik jutlustaja, kes luges tervele bussile ette lõike piiblist.

Playa Colorado tundus täitsa tore koht, 50 bolivari eest sai kaks tooli ja päikesevarju. Meri oli sinine, liiv kollane ja terve rand oli paksult kaetud koertega. Esimest korda nägime ka valgeid inglise keelt rääkivaid turiste peale lennujaama. Siiski ei saa öelda, et rahvast oleks palju olnud, enamik olid kohalikud ning terve ranna peale oli võib-olla paarkümmend inimest (ja rand oli pikk ja lai). Tundub, nagu Venetsueela oleks jumala… või st turistide poolt täiesti hüljatud maa. Vahepeal tuli üks tore onu ja pakkus meile austreid proovida – värsked, elusad, otse korjatud koos rohke laimiga. Maitse oli kahtlane, seega me siiski suuremat kogust osta ei otsustanud.



Pelikan ja tema paat :)

Playa Colorado

Seekord jäime randa natukene vähemaks ajaks – eelmise päeva põletused andsid veel tunda. Tagasi minnes oli bussijuht tõeline ralliäss võttes kurve kuristiku kohal sellise enesekindlusega, et tal endal oleks ka pidanud kole hakkama. Mina muide, olen natukene haige, kurk on kuradi valus. See on ilmselt nendest konditsioneeridest, mis igal pool huugavad (noo tõesti, kui kohalikele külm nii väga meeldib, koligu Eestisse).

Tagasi tulles olime tunnikese netis (6 bolivari/tund) ja sõime seekord hiinakas. Hiina kohal oli „päris pandav hiina tibu“, nagu Tauno kommenteeris, kes üritas vägisi purssida inglise keelt ja tahtis meiega sõbraks saada. Söök see-eest oli tunduvalt parem kui eelmistel päevadel söödu. Seekord varusime õhtuks rummi, mida juua hotelli rõdul. Väga naljaks, kui väike pudel rummi maksab 30 bolivari ja coca on 15 bolivari – nagu hinnasuhted ei ole üldse paigas. Rumm oli see-eest suurepärane, sellist võiks meil Eestiski saada olla. Rõdul ajasime juttu Jamaica turistiga, kes rääkis, et Venetsueelal ja Jamaical on suurepärased sotsialistlikud suhted ja talle meeldib väga reisida Venetsueelas.

Õhtu mööduski põhilistelt rummi tähe all :)

No comments:

Post a Comment